Müslibatoonid ja anti-depressandid

Elu pole keeruline. 

Aga hinges on siiski sügav auk, kuhu äng sisse sopistunud. 

Koolist koju tulles külastad kesklinna ja kui sa ükskord ka koju jõuad, voolab koolikoti lukust lahti tõmmates diivanile müslibatoone ja anti-depressante. Ostsid uue retsepti välja. Üritad kooli jaoks toitu varuda; rasvased teisi- ja neljapäevased supid kleepuvad suulakke lugematuteks tundideks kinni. Maik kaob vaid siis, kui oled ära söönud kausi eilset frikadellisuppi, mis maitseb peaaegu et sama hästi, kui vanaema tehtud. Midagi on alati puudu. Loorber? 3 tera pipart, mis alati sinu kaussi satuvad? 

Järelmaik on võrdeline tundega, kui saabud lõpuks koolist ning korteriust avades meenub, et homseks peab õppima, ja samas tead, et kuni 19.08-ni oled voodis pikali ning vahid lage, sest energia on otsas. Täielik loovuselahusus. 

Sõrmed on ka kirjutamisest valusad. Ometigi joonistasid suvel pidevalt, peaks harjunud olema. 

2.09.2020

Ma ei taha pealkirja panna

Elu on ilus. Kõik on korras. Korrutad sa pidevalt endale, aga kaugele jääb sellest sinu ajuareng. Selle hävitasid ära peale kuuendat klassi, kui õppisid külge sügavad perfektsionistlikud kombed, millest hiljem kujunesid välja vaimsed probleemid, millega sa tegeleda ei viitsi. On ju tore olla viieline õpilane kohe esimesest klassist peale, kuni 11 klassi lõpuni. 12. klassi sa ei oska ju kommenteerida; oled vaid nädal aega koolis käinud. 

Homme algab jälle. 7 nädalat veel. Sügisvaheaeg. Sa hakkad juba mõtlema selle peale, mida sa peale gümnaasiumi lõpetamist tegema hakkad. Tahad ju EKAsse minna. Ei jõua. Ei jõua portfooliot valmis. Ei ole aega harjutada. Kurat. Mõtled sellele, et jätaks aasta vahele. Aga mis mõte sellel oleks? Raiskad ju oma elu. Psühhiaater ütleb, ära mõtle, kui mõte ei vii edasi. Aga kuidas sa  saad, kui ühiskond ootab nii paljut? Mis siis, kui sa  tahad lihtsalt kuskil väikses hurtsikus tiksuda, väikses väikelinna väikses korteris, millel on väiksed toad ja väiksed aknad. Väike ruum elamiseks. Piisaks. Selle jaoks peab töötama. Aga sa ei jõua.

Sa ei taha lõpetada, aga, mitte elamine tundub nii palju kergem, kui sa selle peale mõtlema hakkad. Elu niikuinii ei ole enam kunagi täisväärtuslik, tead küll miks. Oma päevikut sa oma emale ega isale ei näitaks. Nad hakkaksid kohe muretsema. Sa ei ole suitsiidne, aga see mõte käib su peast koguaeg läbi, sa ei teaks isegi kuidas seda korda saata, ja sa ei taha seda korda saata. Aga katkine plaadimängija ketrab su peas edasi; vaagib, nagu psühhiaater (taaskord) ütleb. 

Aga, aga, aga, aga, aga, aga. 

Jah

Kõik on korras. 

Elu on ilus. 

6.09.2020

Suur Pehme Karvane Loom

Su kodukiisu. 

Must-valge.

Karvane. 

Suur. 

Pehme. 

Su kodukiisu armastab sind. 

Isegi kui ta vahepeal su kätt hammustab.

Isegi kui ta su käe teravate kiskjaküüntega katki lõikab. 

Ta ootab.

Ootab. 

Kuni sa tuled koju. 

Vaatab korteriukselävelt välja koridori. 

Ta ei taha sinna. 

Aga tal on põnev. 

Sinul oleks ka. 

Kui sa elaksid 8 aastat järjest korteris.

Ja sa kardad lahkuda.     

Turvatundest. 

Soojusest.

Sinul on ka põnev. 

10.09.2020

Comfort.

There's no comfort for the living

Only a promise and a fear to live.

Where obsticles are created by those

who most expect to succeed.

False tales of washed up motivation

preaching for the unreachable.

It was to be expected

from the kind progressed past understanding

the rational and thoughful.

30.09.2020

Et tuleks ilus uni

sa oled üks kustunud täht

laua tumeada taeva all

sa oled oma üksinduse vaht

haua põhjas sügaval

vaadates ennast leiad igaviku

kus igaüks on hea

kurjus sinu seest ammu on lahkunud

miks ometi sa seda ei tea?

kas oled puudutanud sa enda südant?

oled tagund katki ta

elu armastama sind nii kaua on pidand

miks ei teda mõista sa?

pole eales soovind sa surma

vaid puhkust sellest elust

et ingleid usuks sa vaid korra

aga jääksid ikka iseendaks

ära kustuta oma õiget palet

ära lõhu oma hinge

tõuse sära ja armasta kustund tähti veel

küll õnn kord aitab sul

mõista

mida elu

tegelikult

väärt on

14.11.2019

vene keel

Sa kõnnid klassiruumi ja avad ukse. Tund on juba alanud. Sa hilinesid. Taaskord. Sa hilined alati. Õpetaja sõneleb sinuga, et õigel ajal klassi ei ilmunud, su klassikaaslased nõustusid varem alustama. Iga korraga muutub aega varasemaks, ja varasemaks. Keegi on alati puudu. Vaatad vaikselt üle klassi uksepoolsesse ritta. Klassivenda pole sa viiendat nädalat järjest näinud. Hakkad kahtlema, kas ta pabereid välja ei võtnud? Samas.. sa kuuled tema häält, õpetaja noomimist. Veider. Nimedekontrolli ajal avastad; sa ei tunne enamike nimipidi. Sa pole neid kunagi näinudki. Nad on lahkunud.

Õpikus on alati uus dialoog, samu sõnu ei näe sa kunagi. Näed fotot Olgast, mis välguga tehtud ning mis su ajju ennast kõrvetab ja enam kunagi ei lahku. Sa vaatad aknast välja. Tüdrukud jooksevad koolimaja ümber soojendust. Jääd mõtlema kehalise tunni peale. Maa peale toob tagasi pinginaabri küsimus, mis kaheteistkümnenda ülesande vastus on. Te olete jõudnud töövihikusse. Sa kiirustad, et see avada.

Käänded on sulle alati rasked olnud, kuid seekord sa mõistad neid. Õpetaja küsib sind vastama... iga lünk on vale. Sa saad eKooli 3. Sa ei teadnud, et ta hinde paneb. Sa mäletad seda sama hetke nädal, kuu, aasta tagasi. See on ennegi juhtunud, ja juhtub taaskord. Te tõlgite ülesannet ning on möödunud tund aega, kellale pilku heites on tund kestnudvaid 20 minutit. Sa tunned sügavat väsimust. Tund ja 10 minutit veel. Osutid ei liigu, nad ei liigu kunagi. Nad on tardunud, igaveseks. Pinginaaber toob sõnaraamatu, sest mobiiltelefoni ei ole lubatud kasutada. Sa otsid ühte sõna, sa tead selle tähendust, kuid kahtled endas. Sa ei leia seda. See sõna ei eksisteeri.

Järsku kuuled toolide liikumist.

Tund on lõppenud. Sa ei tea, kui kaua on möödunud.

18.08.2019